Tuesday, 15 May 2012

Ehhinokokk-paelussid Eestis


Erinevalt nook- ja nudipaelussist, keda inimesed reeglina mäletavad kooliõpikutest ja oskavad ette kujutada, on Ehhinokokk-paelussid palju väiksemad.  Kui nook- ja nudipaelussi „keha“ võib kasvada meetri pikkuseks või rohkemgi veel ning koosneb sadadest lülidest, siis ehhinokokk-paelussid  on kõigest 1-7 mm pikkused ning nende keha moodustavad vaid 3-5 lüli. Lisaks väikesele kasvule ja lülide arvule  eristab ehhinokokke „tavalistest paelussidest“ veel tsüstide  võime vaheperemehes kasvada ja paljuneda, ning see on ka põhjus miks nad inimesele ohtlikud on.

Paelussid on parasiidid, kuid enne päris ussiks (täiskasvanuks) saamist peab parasiit läbima muna ja tsüsti staadiumid. Kui ussid elavad oma peremehe sooles, siis siseorganites paiknevaid tsüste, mis näevad välja nagu vedelikuga täidetud nahksed  kotikesed, ei oska esialgu kuidagi paelussidega seostada. Ussid ja tsüstid ei esine siiski koos ühel ja samal loomal. Seega levivad paelussid kasutades kiskja – saaklooma suhteid ning parasiidi elus on kaks peremeest: ussid, parasiidi mune tootvad vormid on lõpp-peremehes ja tsüstid, mis sisaldavad väikeseid paelussialgeid, vaheperemehes.

Ehhinokokk-paelusside lõpp-peremeheks on kiskjalised, enamasti koerlased, Eestis on nendeks rebane, kunt, kährikkoer ja (kodu)koer. Kiskjad nakatuvad, kui toituvad tsüstidega nakatunud saakobjektidest. Lihatoiduliste loomade peensooles areneb tsüstist  paeluss, kes oma eluea jooksul, so 3-6 kuu jooksul toodab järglasi - muneb. Kuigi paelusside munad tekivad lülide sees, satub suur hulk neist lülist välja enne kui lüli peremehe roojaga väliskeskkonda liigub. Seega pole nakkusohtlik ainult ussilüli vaid kogu väljutatav roe. Ussi lülid lagunevad väliskeskkonnas kiiresti ja väljaheite lagunedes satuvad munad pinnasele ja taimedele. Munad on väga paksu kestaga ning seetõttu püsivad nad looduses nakkusvõimelistena pikka aega. Algsest kohast maapinnal võivad munad levida püherdavate loomade, kuid ka tuule ja vee abil.

Ehhinokokk-paelusside vaheperemeesteks on taim-ja segatoidulised loomad, kuid nakatuda võib ka inimene. Vaheperemehed nakatuvad, kui neelavad ennast lakkudes või koos toidu ja veega parasiidi mune. Vaheperemehe seedeensüümid lagundavad paelussi munakesta ning vaheperemehe sooles koorub vastne, kes puurib end veresoontesse ning liigub vereringet kasutades siseorganitesse, enamasti kopsu või maksa. Siseorganites areneb vastsest tsüst, mis võib kasvada nii suureks, et see ohustab peremehe ellujäämist.

Eesti metsloomadel on leitud kaks ehhinokokk-paelussi liiki: põistang-paeluss (Ehcinococcus canadensis (varem E. granulosus)) ja alveokokk-paeluss (Echinococcus multilocularis). Kuigi üldine elutsükkel on neil sarnane, on erinevused peamistes peremeesliikides ning tsüstide kasvamises. Tsüstid kasvavad, kuna nende sees tekib pidevalt juurde väikeseid noori paelusse. Et need, embrüonaalsed paelussid on väga väikesed, palja silmaga nähtamatud ning neil on olemas ainult ussi peaosa (keha kasvatavad nad endale alles lõpp-peremehe sooles), nimetataksegi neid päisteks. Järgnevalt veidi täpsemalt Eestis olevatest ehhinokokk-paelussi liikidest ning nende tsüstide ohtlikkusest.

Alveokokk-paeluss 
(E. multilocularis). 
Ussi kogupikkus 1 mm
Alveokokk-paelussi peamiseks lõpp-peremeheks on rebased, kuid nakatuda võivad ka kährikkoerad, koerad ning isegi kassid. Ussid on oma lõpp-peremeestes väga väikesed, 1-4 mm pikad ning nende eluiga (munade tootmise iga) sooles on keskmiselt 3,5 kuud. Paelussi vaheperemeesteks on aga hiired. Alveokokk-paelussi üksiktsüst vaheperemehes ei ole suurem kui 3 cm, enamasti on mõõtmed veelgi väiksemad. Kuid tsüstid paljunevad kiiresti, justkui pungudes pidevalt väljapoole, ning esialgse tsüsti kõrvale tekivad kiiresti väikesed tütarpõied. Seega näeb alveokoki tsüstikogumik välja nagu väikestest pallikestest koosnev kobar. Tsüsti kasvamine kahjustab organi kudet ja funktsiooni nii et nakkus lõpeb peremehe surmaga. Selline väljaspoole paljunemine on iseloomulik just alveokokk-paelussile. Sisuliselt võib iga rakk, mis tsüsti küljest eraldub, anda alguse uuele tsüstile ning rakud, mis satuvad vereringesse kantakse kehas laiali uutesse organitesse, kus nad paljunemist jätkavad. Seega paljuneb alveokokk kui halvaloomuline kasvaja.

Põistang-paeluss  (E. canadensis) Eestist ( fotol
suurem) võrrelduna alveokokk-pealussiga
Põistang-paelussi lõpp-peremeheks on Eestis hundid, tõenäoliselt ka koerad, ning ussid ise on mõnevõrra suuremad kui alveokokk-paelussid: 2-7 mm ning nende elukestus on 5-6 kuud. Vaheperemeheks on Eestis seniteadaolevalt vaid põdrad ja metskitsed. Põistang-paelussi tsüstid kasvavad oma peremehes pidevalt suuremaks nii et  tsüsti sisse tekib järjest juurde väikeseid päiseid. Aastate jooksul võib sõrmeküünesuurune tsüst saada väikese palli mõõtmed ning kui on veel kasvamisruumi, areneda veelgi suuremaks häirides nii peremehe organite tööd ja tappes lõpuks peremehe. Erinevalt alveokokist, tsüstist väljaspoole tütarpõisi ei teki, kuid need võivad tekkida olemasoleva tsüsti sisse.

Arvatakse, et parasiidi paljunemine tsüsti-eas kompenseerib väikeseid mõõtmeid ja sigivust ussi-eas: nakkusest nõrgestatud vaheperemees süüakse tõenäolisemalt ära ning parasiit viib oma elutsükli tõenäolisemalt lõpuni. Samuti on alveokokk-paelussi looduslikeks vaheperemeesteks hiired, kelle eluiga on võrdlemisi lühike ning tsüstide kiire paljunemine tagab näriliste kiire ärasöömise kiskjate poolt. Võrdluseks: nii nook- kui ka nudipaeluss, kelle tsüstid vaheperemehes ei kasva,  toodavad oma ussi-ea jooksul rohkem mune kui ehhinokokk-paelussid ning arvatavasti on munade hulk „pikkade paelusside“ puhul parasiidi edasikandumiseks piisav.

Nakatumisest süstide kasvamiseni nii suureks, et nad oma inimesest peremehele probleeme tekitama hakkavad  võtab aega 10-15 aastat. See on piisavalt pikk aeg, nii et nakkuskohta ja -allikat pole reeglina võimalik enam kindlaks määrata. Samas on piisavalt aega ka alveokoki levimiseks kehas. Ravaimata jätmisel lõpeb ehhinokokinakkus vaheperemehe surmaga. Euroopas läbi viidud uuringud on näidanud, et enamik nakatunuid on olnud koeraomanikud ning nad on elanud või veetnud palju aega maapiirkondades. Samas on oluline märkida, et inimese nakatumine pole sage ka neis Euroopa piirkondades, kus ehhinokokke esineb palju. Sellegipoolest tasub potentsiaalse nakkusohuga arvestada ning täita lihtsaid ettevaatusabinõusid – nt. pesta käsi enne söömist ja manustada lemmikloomale regulaarselt ussirohtu.

Väga ohtlik on tsüstide katktitegemine nt. meditsiiniliste protseduuride käigus või purunemine vigastuse, nt kukkumise või löögi tagajärjel kuna siis pääsevad tsüstis olevad päised kõhuõõnde ning neist hakkavad teistes organites kasvama uued tsüstid. Tsüste eemaldatakse kirurgiliselt ning on selge, et põistang-paelussi (ühe või mitme pallikujulise tsüsti) eemaldamine on meditsiiniliselt lihtsam protseduur kui alveokoki „kobara“. Seejuures tuleb olla väga hoolikas, et tsüstid ei puruneks ning organitesse ei jääks tsüsti rakke. Viimast on väga raske tagada ning seetõttu on mujal alveokoki raviks kombineeritud kirurgilist sekkumist ning kemoteraapiat. Kui nakkuse edasikandumise oht organismis on suur või organi funktsioon oluliselt häiritud, on abi vaid uue elundi siirdamisest.

Autor Epp Moks

2 comments:

  1. Miks ei tegelda meil selle haiguse diagnoosimisega?

    ReplyDelete
  2. Kahtlustan endal alveokok-paelussi ja soovin diagnoosi ning ravi.

    ReplyDelete