Lühiülevaade parasitoloogiaalasest tegevusest Eesti Maaülikoolis ja selle eellastes

Autor: Toivo Järvis

EMÜ loomade invasioonihaiguste professor

Õppetöö

Õpetamise põhjalikkus ja tase ülikoolis on väga oluline vastava eriala edasiarengus. Aastakümneid (1933 – 1985, v.a. 1941 – 1943) õpetas loomaarstiks õppivatele üliõpilastele parasitoloogiat professor Vassil Ridala. Teine väljapaistev õppejõud oli professor Jüri Parre, kes luges parasitoloogia ja invasioonihaiguste ainekursust ning juhendas praktikume aastatel 1961 – 1994. Alates 1982. aastast õpetab üliõpilasi professor Toivo Järvis. Laboritöid on varasematel aastatel juhendanud ka I.Miller ja E.Mägi.

Ainekursuse mahtu on kuueteistkümne aasta jooksul drastiliselt vähendatud. Endise põhjalikkusega ei ole võimalik käsitleda seda laia teemaderingi, mida ainekursuse (üldparasitoloogia, algloomtõved, usstõved, lesttõved, putuktõved) õpetamine eeldab. Seetõttu on oluliselt suurenenud üliõpilaste iseseisva töö osakaal.

Parasitoloogia õppejõud on aastate jooksul välja andnud palju eestikeelset õppekirjandust. Professor J. Parre kirjutatud kõrgelthinnatud raamatud on „Veterinaarparasitoloogia“ (1985), „Sigade parasitoosid“ (1990), „Veiste parasitoosid“ (1992) jt. Professor T.Järvise seni ilmunud peamised õppe-käsiraamatud on „Karusloomade invasioonihaigused“ (1994), „Parasiitide süstemaatika ja parasitooside nomenklatuur“ (1997), „Koerte parasitoosid“ (1998), „Parasitaarhaiguste laboratoorne diagnoosimine. Loomade parasitofaunad“ (2002), „Parasitaarsed zoonoosid“ (2004), „Toidutekkelised parasitaar- ja viirushaigused“ (2005, kaasautor M.Lillenberg). Uus kaasaegne 6-köiteline veterinaarparasitoloogia õpik ilmus 2011. aastal, see nimetati parimaks eestikeelseks kõrgkooliõpikuks.

Õppetööd aitab oluliselt tõhustada aastakümnete jooksul kogutud parasiitide ja tabandunud elundite püsipreparaatide kogu, asukohaga muuseumis ja õppeklassis.

Sektsioonis tegeletakse parasitoloogiaalase doktoriõppega. Täiendõpet on pakutud lihainspektoritele (trihhinelloos) ja jahimeestele (ulukite parasiidid). Sektsioon osutab ka teenuseid parasiitide määramisel ja parasitooside diagnoosimisel.

Pilt: Parasitoloogiaalane nõupidamine Vilniuses 1957.a. (esireas vasakult K. I. Skrjabin, tagareas vasakult J. Kaarde)

 

Teadustöö

Esimene magistriväitekiri veterinaarhelmintoloogia alal Venemaal kaitsti Tartu Veterinaarkoolis 1871. aastal (K.K.Blumberg vatsakaani morfoloogiast). Maailmakuulsuse saavutas 1929.a. Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskonna õppejõud M.Hobmaier, selgitanud välja sea kopsuussi arenemistsükli. Tartu Veterinaarinstituudi 1905. aastal lõpetanud K.I.Skrjabinist kujunes hiljem maailmamainega helmintoloog ja nõukogude helmintoloogia rajaja. Tema initsiatiivil algas 1950-ndatel aastatel eriti helmintoloogia hoogne areng ka Eestis.

Parasitoloogia õppejõududest on professor V.Ridala uurinud sigade balantidioosi ja kalkunite histomonoosi, ta on olnud juhendajaks paljudele parasitoloogiaalaseid kandidaadiväitekirju kaitsnutele (O.Plaan, L.Veldemann, K.Lesinš, V.Vilson, L.Parre, J.Kasesalu).

Professor J.Parre teadustegevus on hõlmanud koerte ehhinokokoosi tõrjet (juhendaja K.LSkrjabin), sigade seedekulgla helmintoose, veiste vatsakaantõbe, eriti aga kanade eimerioosi vastase immuunsuse ja tõrje probleeme ning mikroobivabade lindude kasvatamist. Ta on ka juhendanud kolm kandidaaditööd (H.-E.Simovart, T.Schattschneider, T.Järvis) ja ühe magistritöö (I.Miller).

Professor T.Järvise teadustöö põhisuunaks on olnud metskitsede, metssigade, põtrade ja hirvede helmintoosid ning nende tõrje, intensiivselt on tegeldud ka loomade trihhinelloosi uuringutega. T.Järvise juhendamisel on kaitsnud filosoofiadoktori väitekirja H.Talvik (1998), magistriväitekirja L.Laaneoja (2003), teadusdoktori väitekirja l.Miller (2003) Ja filosoofiadoktori väitekirja B.Lassen (2009). 

 

Parasitoloogiaalased kandidaadiväitekirjad

1. O.Plaan. Tibude koktsidioosi tõrje (Tartu, 1951).
2. K.Lesinš. Põllumajandusloomade helmintofauna Ja tähtsamate helmintooside sesoonse dünaamika uurimine Kagu-Eestis (Tartu, 1955).
3. L.Veldemann. Kodupartide helmintofauna ja peamised helmintoosid Eesti NSV-s (Tartu, 1958).
4. J.Parre. Koerte ehhinokokoosi teraapia Ja selle seos irumese Ja loomade ehhinokokoosi devastatsiooniga (Moskva, 1958).
5. V.Vilson. Strongüloidoosi ja sigade seedetrakti teiste parasitaarhaiguste levik Eesti NSV -s ning dehelmintiseerimismeetodite täiustamine (Tartu, 1968).
6. J.Praks. Veiste babesioosi etioloogia, leviku ja tõrje küsimusi Eesti NSV -s (Tartu, 1969).
7. J.Kasesalu. Ihtüoparasitaarne olukord ja kalade haigused Eesti NSV tiigimajandeis (Tartu, 1971).
8. H.-E.Simovart. Tibude hematoloogilised näitajad Eimeria tenella (Railliet et Lucet, 1891) Fantham, 1909, invasiooni puhul (Tartu, 1974).
9. T.Schattschneider. Tibude lümfoidelundite histoloogilise ehituse ja tsütoarhitektoonika vanuselised muutused normis ja Eimeria tenella nakkuse korral (Tartu, 1980).
10. T.Järvis. Metskitsede helmindid ja helmitooside tõrje abinõud Eesti NSV-s (Moskva, 1981).

Magistriväitekirjad

1. I.Miller. Veiste sarkotsüstoos Eestis (Tartu, 1992).
2. L.Laaneoja. Parasiitide diagnoosimisest ja tõrjest Tartu piirkonna koertel ja kassidel (Tartu, 2003).

Filosoofiadoktori väitekirjad

1. H.Talvik. Oesophagostomum spp. populatsioonide liigiline koosseis Ja prepatentperioodid Eestis ning Taanis (Tartu, 1998).
2. B.Lassen. Veiste koktsidiooside diagnoosimine, epidemioloogia ja tõrje Eestis (Tartu, 2009).

Teadusdoktori väitekirjad

1. J.Parre. Veterinaarparasitoloogia õpik ja seda täiendavad trükised (Tartu, 1992).
2. T.Järvis. Uluksõraliste helmindid Eestis ja helmintooside tõrje (Tartu, 1993).
3. E.Mägi. Mõnede parasitooside tõrje bioloogilised alused (Tartu, 1997).
4. I.Miller. Trihhinelloos Eestis: epidemioloogia, diagnoosimine ja tõrje (Tartu, 2003).

Pilt: Teadusdoktorid parasitoloogia erialal (A. Kaarma, J. Parre, T. Järvis, E. Mägi, I. Miller)

 

Viimasel kümnendil on teadusuuringute põhisuundadeks olnud keeritsustõbi, sigade ja lammaste invasioonihaigused ning etnoveterinaarmeditsiinilised uuringud. Käesoleval ajal on uuringute põhieesmärgiks parasiitide, sh koktsiidide tõrje optimeerimine produktiivloomadel, lähtuvalt säästva arengu ja mahepõllunduse põhimõtetest. Rahvusvaheline teaduskoostöö on olnud pikaajaline ja viljakas eriti Taani Kuningliku Veterinaaria ja Põllumajanduse Ülikooliga ning Rahvusvahelise Trihhinella Uurimiskeskusega. Uuemate heade koostööpartneritena on lisandunud Leipzigi Ülikool ning Taani Toidu ja Veterinaariainstituut. Aastate jooksul on osaletud kümnete s teadusprojektides, sh ÜRO Toidu ja Põllumajandusorganisatsiooni rahvusvahelises uuringus. Uurimistulemusi on avaldatud paljudes ajakirjaartiklites, mis on kajastatud ISI Web of Science andmebaasis jt ajakirjades ning kogumikes. Osaletud on paljudel r/v konverentsidel ja kongressidel, näiteks viimati XI Parasitoloogia Kongressil (Glasgow, 2006) ja Euroopa Parasitoloogia Multikollokviumil (Cluj-Napoca, 2012). Teadusuuringud toimuvad ka doktoriõppe raames. Sagedane on loomaarstide ja -kasvatajate nõustamine.